MARILIIS ANGER  

  21. veebruar 2017  

Kuidas saarlane esimest korda mandril käis

elustiil     pere

Enamus teist ju teab, et ma elan Kuressaares eks? Viimane kord kui mandril käisin oli mõned nädalad enne sünnitust ja nüüd, ligi 4 kuud hiljem, lõpuks jälle.
Kui mu isa meid endaga Pärnusse kaasa kutsus, siis esimene mõte oli ei ei ei, me pole selleks veel valmis. Ma olen kindel, et igal esmakordsel emal on see hirm, et laps hakkab lihtsalt lohutamatult nutma üks hetk ja sa ei suuda teda kuidagi maha rahustada ning siis pead ruttu sealt kaduma, sest kõik ümberringi vaatavad sind hukkamõistva mis-ema-sa-oled-et-sa-ei-saa-oma-lapsega-hakkama pilguga.
Paljud emad räägivad, kuidas nende lapsed enamuse päevast magavad ja ärkavad vaid söömiseks, aga nii ei käi asjad meie kodus. Juunior teeb päeva jooksul paar 30 minutilist uinakut ja see on kõik ning see oli ka üheks põhjuseks, miks ma ei tahtnud minna. Äkki ta ei taha turvatoolis nii pikalt olla. Äkki ta ei taha nii kaua vankris olla. Äkki ta otsustab lihtsalt nutta ja ma ei suuda teda kuidagi rahustada. Äkki mul unub midagi väga tähtsat maha, mida mul kindlasti vaja on. Äkki juhtuvad kõik need asjad või äkki ei juhtu midagi... Samas kui ma ei lähe, siis ma ei saagi teada ning nii otsustasingi siiski minemise kasuks.

Ärkasin hommikul poole seitsmest, et ma kõik asjad ikka tehtud jõuaks ja siis Juunior otsustas, et ka temal on uni läinud. Pakkusin talle süüa, aga see ei läinud kaubaks ning mõtlesin, et pakun siis uuesti kui jõuame sadamasse. Seal võtsin ta hällist välja, et ta saaks sirutada end ja süüa. Terve ülesõidu aja ma hoidsin teda süles ning nii me uurisime erinevaid asju, mängisime ja rääkisime. Kui laev jõudis sadamasse, siis sättisin ta pisut liiga vara tagasi oma hälli ja sel hetkel läks kisa lahti ning ma mõtlesin endamisi, et hakkab pihta, selline see päev siis ongi... miks ma pidin tulema üldse?! AGA kuna talle meeldib liikumine ja sel hetkel auto seisis, siis ta viriseski vaid sellepärast ning niipea kui hakkasime sõitma oli kõik korras jälle. Pärnusse jõudes oli ilm jube - sadas vihma ja lisaks oli ka väga tugev tuul. Pakkisin Juuniori uuesti oma kombekasse, panin vankrisse, viskasin sellele peale teki, et see vihm/tuul sisse ei tuleks, ning asusime teele. Esimene pood - rahulik, teine pood - rahulik, lõuna - rahulik... veel poode - rahulik, rahulik, rahulik. Õnneks läks kõik hästi ja tal ei olnud mitte midagi poodides käimise vastu ning terve aja, mis olime kodust ära (6.30 - 17.00) magas ta võibolla 2 tundi kokku. 

Asjad, mis minul olid abiks:

Katsu teda toita samal ajal kui tavapärastel päevadel. Tal on väljakujunenud oma rutiin ja nii ta teab, mis tuleb ja millal see tuleb ning siis ei saa ta ka pahuraks muutuda.

Võta kaasa mänguasju. Mul oli kaasas 4 tema lemmikut kõrinat ja nendest piisas, et hoida teda tegevuses autosõidu ajal ning samuti kui shoppasime.



Ära pane teda liiga paksul riidesse. Panin talle selga vaid k/s kombe, mille all oli tavaline õhuke body + püksid komplekt. Autos võtsin kombeka seljast ning panin peale teki, poodides tõmbasin kombekal lukud lõpuni lahti ning nii oli täitsa piisav. Võtsin igaksjuhuks kaasa ka tekikese, et kui tõesti tal peaks külm hakkama, aga see kulus hoopis teisiti marjaks.

Kui näed, et ta ei taha magada, siis "voldi" oma vankri katus alla. Juuniorile meeldis see väga, sest nii sai ta veel rohkem ringi uudistada.

Ära unusta võtta kaasa lutti, mähkmeid, süüa ja vahetusriideid!

 

Nüüd tean, et tal ei ole selliste reisikeste vastu midagi ja tänu sellele sain ka igasugustest hirmudest üle Sain talle kotitäie riideid ja paar asja veel ning omale ostsin 2 pakki teeküünlaid, kas see ongi emade elu? :D



   

2 KOMMENTAARI

  18. jaanuar 2017  

2 kuud

elustiil     pere

Aeg läheb nii kiiresti ja juba sa oledki 2 kuud vana (tegelikult lausa 2 kuud ja 12 päeva!). Sa oled selle kuu ajaga nii suureks kasvanud ja sul ei ole enam seda tite nägu vaid juba täitsa suure poisi näoga oled. Pidin lausa vaatama praegu neid pilte, mis täitsa alguses tehtud, et meenutada milline sa siis olid. Nii - nii pisike!
Kui eelmine kuu ei tahtnud sa olla mujal kui vaid minu või issi süles, siis see kuu on möödunud hoopis teisiti ja juba meeleldi uudistad sa omaette ringi. See omakorda teeb minu elu palju lihtsamaks, sest nüüd ei pea ma enam tegema asju kiirustades ja täitsa kena on duši all kauem kui 2 minutit olla :D 
Kuu alguses arsti juures käies oli sul kaalu juba 6,8 kilo ja pikkust 58 cm (ka esimesed riided on juba väikseks jäänud). Lisaks said see päev ka natuke vaktsineerimist, mis sind pisut pahuraks tegi, aga järgmine päev olid jälle meie röömus ja tore beebi
Me saame päris hästi hakkama omavahel ja ka magamine on sul korras - lähed 10st magama, ühe korra ärkad öösel üles, et süüa ja siis magad ilusti edasi kaheksani. Kuigi mõnikord sa arvad ka, et pole enam mõtet peale poolt viite magama jääda ja hoopis parem oleks rääkida maailma asjadest. Nii me siis arutame neid ja see on ka tore
Sulle meeldib väga vannis käia ja eriti meeldib sulle see siis kui saad oma ujumisrõngaga ringi siputada nagu väike konnake. Vähem lemmikute tegevuste hulka kuulub kindlasti vannist ära tulemine, sest siis tahab meel päris kurvaks teinekord minna. Meeldivate asjade lainel jätkates, siis tundub, et praegu pole midagi su rusikatest maitsvamat, sest neid üritad sa igal võimalusel omale suhu panna. Isegi kassid on hakkanud sinuga harjuma - Milka juba toob oma mängurotte su juurde ja paar korda on limpsinud keelega su pead ning isegi Vamps käib sind vaikselt nuusutamas  

Ma ei kujuta isegi ette elu ilma sinuta ja nii tore on hommikuti ärgata kui su naeratav nägu vaatab mulle vastu

kiri lapsele, letter to baby

   

0 KOMMENTAARI

  2. jaanuar 2017  

Hüvasti 2016, tere tulemast 2017!

elustiil     pere

Head uut aastat kõigile!

Mul on selline tunne, et iga aastaga läheb see aeg üha kiiremini. Alles ju saabus 2016?
Eelmine aasta oli minu jaoks hea ja täis positiivseid hetki ning kõige parem neist oli väikse R. sünd. Ta on kõige rahulikum ja ideaalsem laps ning mul on selline tunne, et ta on juba terve igaviku meiega olnud
Seekord saabus uus aasta meile pisut teisiti. Kui enamasti oleme end sättinud keskööks linna ilutulestikku vaatama, siis seekord veetsime selle kodus. Õhtu algas 4 paiku varajase õhtusöögiga mu vanemate juures ning tagasi koju tulime 8st. Ostsime omale head ja paremat näksimiseks, panime hommikumantlid selga, võtsime diivanil mugavad poosid sisse ja hakkasime telekast eriprogramme vaatama (mis olid ikka väga igavad). Kuna õues oli suhteliselt halb ilm (tuuline ja sadas vihma), siis hea oli vaadata ilutulestikku elutoa aknast. Läksime lõpuks kahe paiku magama, mis minu jaoks oli eriline saavutus, sest enamasti lähen magama juba 11/12 :D #momlife
Kuidas teie uus aasta saabus?
Eilse päeva veetsime vaikselt mittemidagi tehes ja puhates ning isegi väike R. oli väsinud (ma küll ei tea täpselt millest) ja magas enamuse päevast maha :D

Kas te andsite omale mingeid lubadusi ka see aasta? Ma pole ühtegi võtan-kaalust-alla tüüpi lubadust endale andnud, küll aga kirjutasin oma märkmikku mõned eesmärgid, mida püüan saavutada. Kui mõned päevad tagasi oma eelmise aasta kirjapandud asju lugesin, siis pidin tõdema, et kõik neist olid täitunud. Vaja on vaid endasse pisut uskuda ja saadki kõik, mida soovid
Tahtsin veel õelda teile aitäh, et külastate mu blogi ning kommenteerite ja kirjutate. See aasta tahan seda blogi veel suuremaks kasvatada ning kirjutada pisut rohkem ka teistel teemadel (näiteks elu/pere teemadel, mis, nagu näha, on paljude lemmikud  )
Igastahes ma loodan, et see aasta tuleb hea ning soovin, et kõik teie unistused täituks! Olge armsad ja hakake vaeva nägema oma eesmärkide/lubaduste nimel!



   

1 KOMMENTAAR

  7. detsember 2016  

1 kuu armastust

elustiil     pere

Kallis poeg,

ma ei suuda uskuda, et sellest hommikust, mil arst asetas su väikse sooja keha mu rinnale, on juba kuu möödas. See on üks kõige kiiremini möödunud kuid mu elus ja ma olen nautinud iga hetke sellest. Sa oled nii imeline ja näha sind kasvamas ning arenemas iga päevaga üha enam teeb mind lihtsalt nii õnnelikuks. Lisaks lõhnad sa nii hästi ja ma loodan, et ma ei unusta seda lõhna kunagi.

Mulle meeldib sind tundma õppida ja näha, kuidas sa muutud beebist päris inimeseks, kellel on oma iseloom. Alguses sa magasid enamuse ajast, aga nüüd oled sa üha rohkem ja pikemalt üleval. Mulle meeldib sind vaadata kui sa uudistad oma suurte silmadega toas ringi ning siis alati mõtlen, et millest sa võiksid mõelda. Sa oled alles nii väike, aga samas juba nii suur ja tugev, et pea hoidmine ja selle keeramine ei ole mingi probleem. Üleeile käisime arsti juures, kus said palju kiita, et nii suureks oled kasvanud - sündisid 3,9kg, haiglast tulime ära 3,5 kg ja nüüd on su kaaluks 5,7kg! Pikemaks oled ka kasvanud - 51cm on saanud 55cm!

Vaadates kuidas sa praegu nii rahulikult, vaikselt nohisedes, mu rinnal magad, siis ma ei suuda siiani uskuda, et sa minu oma oled. Need pisikesed varbad ja sõrmed, su sügavad sinised silmad ja armas naeratus - iga kord kui sind vaaatan, siis mõtlen kui ideaalne sa oled ja mu süda lihtsalt sulab. Ma olen nii uhke, et saan sind oma pojaks kutsuda ja aitäh, et oled nii armas ning hea laps. Ei jõua ära oodata, mida see järgmine kuu meile toob

Armastusega,
sinu ema

kiri lapsele, letter to baby

   

1 KOMMENTAAR

  21. november 2016  

+1

elustiil     pere

Oleme nüüdseks kaks nädalat harjunud oma pisikese imega ja saanud olla uhked vanemad ning see kõik tundub jätkuvalt uskumatu - ta on nii pisike ja nii ideaalne

Sünnitus läks hästi. Ma ausalt arvasin ja ootasin ning kartsin, et see on midagi hullemat, sest kõik ümberringi rääkisid kui raske ja kui valus see kõik on. Võibolla mul siis lihtsalt vedas ja pääsesin kergelt? 
Laupäeva õhtul poole kuue paiku eemaldus limakork ja siis ma mõtlesin, et igaksjuhuks teen oma viimased toimetused ära - käisin duši all ning panin veel viimased asjad kotti. Umbes 9 paiku saabusid valud ning koheselt 5-7 minutiste vahedega. Kuna mul pole kordagi libakaid ega muid valusid olnud, siis polnud ma ka kindel, et kas need on ikka need õiged valud. Peale mõne tunni möödumist ja valude jätkumist olin ma kindel, et need ikka on need õiged valud. Võrreldes kella üheksaste valudega olid need selleks ajaks pisut tugevamaks läinud, aga jätkuvalt ei midagi hullu. Siis ma ei suutnud otsustada, et millal haiglasse minna, sest liiga vara pole mõtet ka kohal olla ja sama hästi võin ma ju kodus ka valutada. Alguses mõtlesin, et 3 on kena kellaaeg, aga siis sai kell juba kolm läbi natuke ja mõtlesin, et no okei, ju 4st lähme. Samamoodi läks ka see kell 4 mööda ja lõpuks kell 5 ma otsustasin, et nüüd on küll õige aeg minna. Pikali olles olid käisid valud jätkuvalt 5-7 minutiste vahedega, aga valu pikkus oli muutunud pikemaks, kuid siiski ei midagi hullu. Tõusin püsti, et riidesse panna ja valud hakkasid koheselt käima väga tihedalt ning tänu sellele ma panin ennast lõpuks pool tundi riidesse :D Poole 6 paiku jõudsime lõpuks haiglasse ja siis olid valud juba pisut valusamaks läinud. Ma olin suht kindel, et avatust on mingi 4cm alles ja nüüd alles hakkab see õige valutamine pihta. Ämmaemand (kes juhuslikult oli täpselt see sama ÄE, kelle juures ma terve raseduse käisin) kontrollis mind üle ja ütles, et oi, pea juba siin ja täisavatus. Peale seda läksime sünnituspalatisse, kus sain natuke valutada järi peal ja siis hakkasid mõne hetke pärast ka juba pressi moodi asjad ilmnema. Panin end voodisse pikali ja koheselt tulid lõpuks ka veed ära. Veel mõni valuhoog ja ämmaemand küsis, et kas ma tahan pressida - 2-3 pressi ja käest ta oligi ning uhke isa lõikas nabanööri läbi Valude ilmnemisest lapse rinnale panekuga läks 9 tundi

06.11.16 kell 06.16 saime kätte oma 3910g ja 51cm armastust. Sünnihinne 9/10 ning ÄE ja lastearst naerdes ütlesid, et võiks lausa 10/10 panna, aga äkki ma lähen siis liiga tähtsaks :D Arst/günekoloog jõudis täpselt siis haigla ukse taha kui mina sain sünnitatud ning läks siis sama targalt koju tagasi :D Peale sünnitust tehti mulle ka mõned ilupisted, mis ei teinud ka (hiljem) valu ja mu esimene mõte peale sünnitust oli, et võib veel sünnitada küll :D Nii, et kel sünnitus veel ees, siis pole see nii hirmus valus midagi

rasedus, pregnancy, sünnitamine, giving birth

   

6 KOMMENTAARI

  26. oktoober 2016  

26102016

elustiil     PERE

Ma ei ole nii ammu teiega lihtsalt niisama rääkinud ja otsustasingi nüüd just ühe sellise postituse ka vahelduseks teha 

Kuna mul kohe-kohe kukub tähtaeg, siis need viimased nädalad ma väga palju midagi tegelikult teinud polegi, aga aeg on küll ikka väga kiirelt läinud. Mul on selline tunne, et viimasel ajal ma ainult koristan koguaeg. Mitte, et mul kõik nii sassis oleks ja just täna mu ema küsis, et mida täpselt ma JÄLLE koristan, et omal pole nii suur kodugi ja asju pole samuti väga palju (sest ma olen eelnevate koristamistega juba kõik ebavajaliku ära visanud :D ), siis ega ma ise ka täpselt ei tea, mida ma koristan... no erinevaid asju :D Peale pideva koristamise on mu tihedasse graafikusse mahtunud ka kaks perekooli loengut, kus ühes räägiti sünnitusest ja teises lapse hooldusest & imetamisest, üks Tallinnas käik, et osta veel viimased asjad ära ja samas ka palju brainstormimist blogi ja tuleviku teemal  Nüüd meil peaks küll beebi tulekuks kõik asjad olemas olema, mida võiks vaja minna ja samas kui on ka midagi puudu, siis saab alati poodi minna ning osta. Midagi üleliigset ei tohiks küll vähemalt olla

Õnneks R. tuleb juba homme (või reedel) koju ja mul on lõpuks vähemalt keegi kellega rääkida, sest no kaua ma ikka nende kassidega ikka vaid räägin :D Mul oli suur plaan see nädal sünnitama minna, aga kuna R. ei saanud eelmine nädalavahetus koju tulla, siis pidin oma plaani edasi lükkama nädala võrra :D Kuna mul väga midagi teha pole, siis üks päev otsustasin, et meil oleks vaja natuke remonti teha... või noh natuke seinu värvida. Tellisin ka uue diivani ja tv-aluse (viimase panin ise kokku, mis oli suhteliselt terve päeva töö mu jaoks :D ), Jyskist sain uued kardinad ning diivanile veel patju ja siis on elutuba kõik ilus valge-hall-must praeguse kollaka/kreemika asemel. Magamistoa värvime ka ära ja paneme heleda parketi maha (st. R teeb ja ma vaatan pealt :D) ning alles siis saab ka beebivoodi kokku panna ja peale seda võin lõpuks rahuliku südamega sünnitama minna. Mul on selline tunne, et see laps ise murrab kuidagi varsti sealt kõhu seest välja, sest need liigutuse on lihtsalt nii tugevad ja selline tunne, et no nüüd kohe hakkab kuidagi nabast välja ronima :D Kuna Milkale ja Vampsile meeldib mu (kõhu) peal magada, siis isegi nemad on pisut häiritud sellest pidevast rapsimisest :D

Haiglakott on mul ka nüüdseks põhimõtteliselt pakitud. Kuna ma ei viitsi üleliigset kraami kaasa vedada, et äkki läheb ikka seda, teist või kolmandat vaja ja ämmaemand nagunii ütles, et meie haiglas saab põhimõtteliselt kõike, et võin kasvõi kaks kätt taskus minna sünnitama, siis pakkisingi nii vähe kui võimalik ja igasugused eriti suured sidemed jne jätsin ka sellepärast ostma. Kotti läksid beebile 2 komplekti õhemaid riideid, 1 komplekt paksemaid riided ja kombekas + vist võtan ka tekikese kaasa. Söögipooliseks võtsin šokolaadi, müslibatoone ja tudengieineid. Omale sussid, pesu ning veel on vaja sinna visata pesuasjad ja mõni meigiasi, kamm, vesi, (villased)sokid, kaamera, telefonilaadija. Ma pole suutnud otsustada veel, et kas võtan kaasa ka oma hommikumantli?! Vist ikka võtan... oma hommikumantel on ikka oma ju  Ongi nagu kõik... või peaks ma midagi veel võtma kaasa?
Ja üleüldse viimased kolm ööd olen ma näinud unes, et ma lähen sünnitama, parajasti sünnitan või olen juba lapse kätte saanud. Enne seda pole ma kordagi näinud sünnitamise või üleüldse lapsega seotud unenägusid, nii et loodetavasti see on mingi märk ja ehk võib hakata oma samme lõpuks haigla poole seadma :D

Nüüd ma vist saingi kõik oma erinevad mõtted ära räägitud ja puhkame nüüd Milkaga oma väga väsitavast ja sisutihedast päevast edasi :D 

RASEDUS

   

5 KOMMENTAARI

  27. september 2016  

Raseduse jutud

Elustiil     pere

Tundub täitsa uskumatu, et lõpuni on vaid nii natukene jäänud ja kogu see aeg on lausa lennanud mööda ning mõtlesin täna väikse update'i teha, et kuidas kõik läinud on. Vaikselt kosun, turseid ei ole jätkuvalt, beebi liigutused lähevad iga päevaga järjest tugevamaks... ühesõnaga hästi! Tegelikult võin nüüd esimest korda ka natuke kurta raseduse pärast, sest eelmise nädala lõpus hakkas selg õrnalt valu tegema, aga tänu jumalale, et alles nüüd ja nii lõpus! Enamus inimesi räägivad, et kui nad dekreeti jäävad, siis alles hakkavad beebile asju valima ja ostma ning mind vaadati ikka päris imelikult kui mul juba 5ndal kuul enamus ostetud olid, AGA ma ei suuda ennast ära tänada, et meil põhimõtteliselt kõik vajalik ostetud on, sest ausalt õeldes ei viitsiks ma praegu küll kuskil poes ringi rullida ja mingeid vankreid jne valida (eriti kui seljaga pole ka just kõige paremad lood). Ma soovitan küll juba varakult asju vaatama hakata, sest sa ei või kunagi teada, mis "hädad" sul lõpus võivad ilmneda. Näiteks kui varasemalt läksin tööle 5-7 minutit, siis praegu on see tänu seljavalule 20 minutit. Õnneks 1st oktoobrist hakkab mul dekreet ja siis saan rahulikult kodus olla ning puhata. Oktoobris käin ka kahes perekooli loengus ning ongi see sünnituse aeg käes
Kui nüüd tahaks veel vinguda, siis olen tüdinenud ka pidevast wcs käimisest ja seda eriti öösel (minimaalselt 3 korda :D ). Muidu magamise ja mugavate pooside leidmisega probleeme pole ja põhimõtteliselt siiani magan (peaaegu) kõhuli. Jätkuvalt ei ole ma omale suuremaid/raseda riideid ostnud - püksid olen küll nüüdseks asendanud retuuside/jeggingsitega, aga kõik muu on jätkuvalt paras

Tahtsin teie käest uurida kandekottide/linade kohta. Nagu näha, siis inimesed jagunevad kaheks - ühed, kes arvavad, et see on täiesti mõttetu raha raiskamine (eriti veel novembribeebi puhul) ja teised, kes ei suuda ära kiita. Kuigi lina näeks küll ilusam välja, siis ma eelistaksin (vist) kotti, sest nagu ma olen aru saanud, siis sealt on näiteks last lihtsam kätte saada ilma teda äratamata. Ma olen uurinud ja valikuid tundub jälle ääretult palju olevat, siis kas keegi oskab soovitada mingit konkreetset (mudelit/firmat), mida võiksin vaadata? Mida ma üldse peaks koti valikul silmas pidama?

Kuna ma saan ikka päris palju erinevaid küsimusi raseduse teemal, siis mõtlesin, et võin teha mingisuguse küsimuste-vastuste postituse sel teemal? Ühesõnaga kui teil on küsimusi, siis jätke need näiteks siia samasse postituse alla

rasedus, pregnancy

   

9 KOMMENTAARI

  8. august 2016  

Olemasolevad beebiasjad

Elustiil     pere

Kuna paljud on tundnud huvi, et kas ja mis meil juba beebile ostetud on, siis siin see postitus on

On olemas:
voodi + madrats, voodipesu, 2 tekki. Voodiks on meil minu vana võrekas, mille mu vanemad hoidsid alles ning nüüd R. värvis selle üle valgeks ja see näeb välja nagu uus. Madratsiks on kookos-tatramadrats. Hetkel ma veel voodipehmenduste peale pole mõelnud, sest nagunii ta ei liigu alguses seal ringi ja seega nagu väga pole mõtet. Kui see vajadus peaks tekkima, siis näiteks SEE või SEE on mul silma jäänud.


Üks tekk on paksem ja teine õhem. Õhem on pärilt Makayla Design'st (SIIT) ja see on nii pehme, et tahaks ka omale sellist tekikest. Muideks, kes veel ei tea, siis Makayla Design tooted valmistatakse Eestis käsitööna
makayla design beebitekk
vanker + lambanahk
Ma valisin Hartan Topline ja Britton 4style (SEE) vahel ning valituks osutus viimane. Kuna need näitajad, mida mina vaatasin olid mõlemal samad ja Britton tundus kergem & mugavam, siis ostetud ta saigi. Lisaks saab selle raamile ka turvahälli kinnitada (ma pole uurinud, kas Hartanil ka sai). Muideks mina näiteks varem ei teadnud, et ka Britton on Eesti firma.
Kuna meil on talvebeebi, siis vankri põhja läheb lambanahk. Vamps arvab, et see on talle, sest kui see peaks mul kuskil väljas olema, siis kasutab ta võimalust ja läheb kohe viskab sinna peale pikali või hakkab seda pesema :D

Britton 4style vanker Mariliis Anger
turvahäll - Maxi-Cosi Cabriofix Kurepesa poest (SIIT), kus see võrreldest teiste kohtadega maksis 20€ vähem (kehtib ka teiste turvahällide/toolide kohta).
beebipesa - Makayla Design'ist (SIIT). Minu arust väga vajalik ja kuigi meil hakkab beebivoodi olema enda voodi kõrval, siis selle pesaga saame vajaduselt ta muretult oma vahele tõsta või näiteks kui ma tahan teda diivani peale panna, siis ei pea kartma, et ta sealt maha rullib kuidagi. Seda saab mõlemat pidi kasutada ja paelte lahti sidumisel saab seda kasutada kuni kolme aastase lapsega  Ühesõnaga soovitan!
PS! Neil on see nädal kogu kaup -20%

makayla design beebipesa

Erinevas suuruses riided, Lenne kottkombekas, igasugused lapikesed/linad.



Näiteks koheselt meenub, et vaja on veel vanni (+vanniistet), veekindlat madratsikatet ja  lisaks olen mõelnud veel lamamistoolile, kandekott/linale ja beebimonitoridele. Kas mähkimisalust on vaja? Kuna meil võrekal on ühe külje pulgad madalamal kui teise poole omad, siis sinna peale seda panna ei saa ning selle jaoks lisaruumi mul ka väga pole kuskilt võtta. Ma saan ju vabalt ka näiteks voodi peal hakkama?

Mida mul veel võib vaja minna?

Lugesin kuskilt, et näiteks mähkmeid soovitatakse vaikselt ostma hakata (kui soodukas on), sest neid läheb palju. Samas lugesin ka, et ühele beebile ei sobi x firma mähkmed, teisel y firma mähkmed. Mis ma siis nendega peaks tegema kui meile need, mis ma ostnud olen, ei sobigi? Pole vist väga mõtet neid ette ikka osta?

Lisaks ei ole ma veel süvenenud apteegist ostetavate asjade peale. Ma olen näinud erinevaid nimekirju ja need erinevad kui öö ja päev, siis jällegi, kellel on kogemus olemas, siis mis peame ostma ja mida pole (kohe) vaja / mida saab jooksvalt osta?

britton, makayla design, kurepesa, lenne, rasedus

   

10 KOMMENTAARI

  25. juuli 2016  

Esimene raseduseteemaline postitus

Elustiil     pere

Käisin täna igakuisel ämmaemanda visiidil ja praegu tundub olevat täpselt see õige aeg, et teha oma esimene raseduseteemaline postitus ning alustamegi siis täitsa algusest
Esimene trimester möödus hästi (kuid aeglaselt) ja ainuke negatiivne külg minu jaoks oli pidev väsimus. Ma võisin koguaeg magada ja tunda end ikkagi väsinuna, aga niipea kui esimene trimester sai läbi, siis kadus ka väsimus. Õnneks pole mul kordagi olnud süda paha ning igasugused isud ja emotsioonid läksid ka minust suure kaarega mööda. Minu jaoks tuli aga üllatusena igasugune muretsemine, sest arvasin, et niipea kui triibud käes, siis ongi koguaeg selline õnnelik tunne ja meelerahu. Tegelikult olid esimesed nädalad vaimselt päris rasked, sest tihti olid peas ringlemas mõtted, et kas beebiga on kõik korras või kas ta on ikka üldse elus seal, sest äkki olen ma nüüd midagi valesti teinud ja äkki seda, teist ja kolmandat. Samas igakord kui mul jälle mingusugune mõte tuli, siis kordasin endale, et kõik on kõige paremas korras ning miks ei peakski olema?! Niipea kui 12 nädalat täis sai ja UHs seda väikest krevetikest siplemas nägin rahunes süda mõneks nädalaks maha. Umbes 17nda nädalal paiku hakkas jälle peas ringlema mõte, et kas temaga on ikka kõik korras või äkki tal on midagi viga (minupoolne soovitus esmarasedatele - ärge guugeldage oma südamerahu huvides igasuguseid haiguseid/asju :D ). Olukorrale ei aidanud kaasa ka see, et üks päev tundsin liigutusi ja siis võis minna mööda nädal ilma ühegi liigutuseta. Kui lõpuks jõudis kätte see kauaoodatud 20nda nädala LA uuring ja kõik sai ilusti möödetud & vaadatud, südamelöögid kuuldud, siis nüüd võin õelda, et sellega saabus ka mulle lõplikult südamerahu. Ma tunnen ennast suurepäraselt ja ma naudin praegust aega väga. Nüüdseks on igapäevaselt tunda ka beebi liigutused, keda ma viimasel ajal kutsun hellitavalt orjapidajaks, sest niipea kui ma oma tööst puhkepausi teen, siis hakkab trall pihta, et pole siin midagi vaja laiselda ja tagasi tööle :D Ühesõnaga on kõik super!



rasedus, pregANCY

   

0 KOMMENTAARI

  15. juuli 2016  

COMING SOON

Elustiil     PERE

babybump pregnant blogger mariliis anger rase blogija

Eilne riietuse postitus tekitas nii mõneski teist küsimusi ja kahtlusi, siis selguse toomiseks - JAH, me ootame oma perre uut liiget! Me oleme mõlemad väga õnnelikud selle pärast ja seni on kõik läinud väga hästi ning loodetavasti läheb samamoodi edasi. Algselt plaanisin seda uudist teile rääkida augustis (blogi sünnipäeval), aga kuna kõhuke paisub iga päevaga, siis mis me ikka seda siin enam saladuses hoiame teie eest. Teate kui ammu ma olen tegelikult tahtnud sellest teile rääkida juba?! VÄGA! Ma olen lihtsalt nii õnnelik ja nüüd lõpuks saan seda kõike ka teiega jagada!

RASEDUS, PREGNANCY

   

0 KOMMENTAARI